Teie ostukorv on tühi.
Suureõiene kellukas (mix)
Kurekatel - suureõieline kellukas (värvide segu) - Campanula persicifolia.
Püsik. On kaunis lõikelill ja ilus erinevates lilleseadetes. Sirgete vartega 60-90 sm kõrgune taim. Lai-kellukjad värvilised, kuni 6 cm läbimõõduga õied on koondunud kohevatesse kobaratesse. Õitseb juunis-juulis. Taim on valguslembene, eelistab viljakat kasvupinnast. Samal kohal kasvab kuni 6 aastat. Paljundatakse seemnetega ja puhma jagamise teel. Kasutatakse rühmana istutamisel ja lõikelillena.
Agrotehnika: mullastiku suhtes ei ole nõudlik kuid paremini kasvab hästi haritud toiteainerikkal neutraalsel või kergelt sooldunud mullal.
Kasvukoht peab olema hea drenaažiga kuna kellukad ei talu talvist liigvett, juured külmuvad ja taim hävib. Samuti ei kasva nad aladel kus on kevadine ja suvine liigvesi.
Muld valmistatakse varem ette, kaevates ta 30-40 sm sügavuselt läbi ja puhastatakse umbrohujuurtest. Rasketele muldadele lisatakse turvast ja liiva.
Need mullad sisaldavad piisavalt toitaineid sellepärast antakse väetist lisaks vähe. Kobedatele kuid huumusvaestele liivmuldadele lisatakse aiamulda, turvast, kõdusõnnikut või järvemuda.
Värsket turvast ja sõnnikut anda ei tohi kuna võivad hakata levima seenhaigused.
Enamik liike kasvab neutraalsel või kergelt sooldunud mullal aga habekellukas kergelt happelisel mullal. Liigid, mis looduses kasvavad kaljudel vajavad kergelt lubjakat mulda (kolmehambuline jt).
Hooldus: kevadel antakse enne taime kasvama hakkamist lämmastikku või kõdusõnnikut (400 g/10 m2-le). Õievarte moodustamise ajal antakse mineraalväetist NPK (10-15 g/m2-le).
Esimesel suve poolel enne õitsemist tuleb rohida ja mulda kobestada. Enamik kellukaid ei vaja kastmist ning ka kuiva ilmaga kastetakse vähe. Erandi moodustavad mets ja rannaäärsed liigid (laialehine, teravatipuline).
Kellukad ei talu seisvat vett. Kui võtta ettevaatlikult ära närbunud õied ja kuivanud õievarred võib õitsemisaega pikendada. Õievarred millest tahame saada seemneid, lõigatakse ära kui on valminud seemnekarbikesed kuid pole veel jõudnud avaneda. Septembri lõpus oktoobri alguses lõigatakse ära kogu taime maapealne osa. Ümber istutatakse neid kevadel või sügisel. Varakevadel peale lume sulamist võib ümber istutada neid liike millel on tugev juurestik (laialehine jt.)
Nõrgema juurega liike istutatakse mais kui muld on soojenenud. Sügisel on parem seda teda augusti lõpus septembri alguses, et taim jõuaks enne külmade saabumist juurduda. Mõned liigid kannatavad ümberistutamist kogu vegetatsiooni perioodi vältel, isegi õitsemise ajal. Soovitav on istutada suure mullapalliga, et vähem traumeerida juuri. Kasta tuleb istutusauku enne istutamist ja taime ka peale istutamist. Talvekatet vajavad ainult lõunapoolsemad liigid. Selleks kasutatakse kuivi lehti, turvast või kõdusõnnikut 15-20 cm paksuselt kuid mitte paksemalt. Seemned külvatakse sügisel talve alla või varakevadel ette.
Püsik. On kaunis lõikelill ja ilus erinevates lilleseadetes. Sirgete vartega 60-90 sm kõrgune taim. Lai-kellukjad värvilised, kuni 6 cm läbimõõduga õied on koondunud kohevatesse kobaratesse. Õitseb juunis-juulis. Taim on valguslembene, eelistab viljakat kasvupinnast. Samal kohal kasvab kuni 6 aastat. Paljundatakse seemnetega ja puhma jagamise teel. Kasutatakse rühmana istutamisel ja lõikelillena.
Agrotehnika: mullastiku suhtes ei ole nõudlik kuid paremini kasvab hästi haritud toiteainerikkal neutraalsel või kergelt sooldunud mullal.
Kasvukoht peab olema hea drenaažiga kuna kellukad ei talu talvist liigvett, juured külmuvad ja taim hävib. Samuti ei kasva nad aladel kus on kevadine ja suvine liigvesi.
Muld valmistatakse varem ette, kaevates ta 30-40 sm sügavuselt läbi ja puhastatakse umbrohujuurtest. Rasketele muldadele lisatakse turvast ja liiva.
Need mullad sisaldavad piisavalt toitaineid sellepärast antakse väetist lisaks vähe. Kobedatele kuid huumusvaestele liivmuldadele lisatakse aiamulda, turvast, kõdusõnnikut või järvemuda.
Värsket turvast ja sõnnikut anda ei tohi kuna võivad hakata levima seenhaigused.
Enamik liike kasvab neutraalsel või kergelt sooldunud mullal aga habekellukas kergelt happelisel mullal. Liigid, mis looduses kasvavad kaljudel vajavad kergelt lubjakat mulda (kolmehambuline jt).
Hooldus: kevadel antakse enne taime kasvama hakkamist lämmastikku või kõdusõnnikut (400 g/10 m2-le). Õievarte moodustamise ajal antakse mineraalväetist NPK (10-15 g/m2-le).
Esimesel suve poolel enne õitsemist tuleb rohida ja mulda kobestada. Enamik kellukaid ei vaja kastmist ning ka kuiva ilmaga kastetakse vähe. Erandi moodustavad mets ja rannaäärsed liigid (laialehine, teravatipuline).
Kellukad ei talu seisvat vett. Kui võtta ettevaatlikult ära närbunud õied ja kuivanud õievarred võib õitsemisaega pikendada. Õievarred millest tahame saada seemneid, lõigatakse ära kui on valminud seemnekarbikesed kuid pole veel jõudnud avaneda. Septembri lõpus oktoobri alguses lõigatakse ära kogu taime maapealne osa. Ümber istutatakse neid kevadel või sügisel. Varakevadel peale lume sulamist võib ümber istutada neid liike millel on tugev juurestik (laialehine jt.)
Nõrgema juurega liike istutatakse mais kui muld on soojenenud. Sügisel on parem seda teda augusti lõpus septembri alguses, et taim jõuaks enne külmade saabumist juurduda. Mõned liigid kannatavad ümberistutamist kogu vegetatsiooni perioodi vältel, isegi õitsemise ajal. Soovitav on istutada suure mullapalliga, et vähem traumeerida juuri. Kasta tuleb istutusauku enne istutamist ja taime ka peale istutamist. Talvekatet vajavad ainult lõunapoolsemad liigid. Selleks kasutatakse kuivi lehti, turvast või kõdusõnnikut 15-20 cm paksuselt kuid mitte paksemalt. Seemned külvatakse sügisel talve alla või varakevadel ette.
Eng.: Peach-Leaf Bellflower, Peach-Leaved Bellflower. Suom.: Kurjenkello. Sven.: Stor blåklocka, Storklocka. Bot. syn.: Campanula amabilis Leichtl.
