Teie ostukorv on tühi.
Maapähkel (arahhis) "Somala"
MAAPÄHKEL (Arahhis) - Arachis hypogaea L.
Kuidas kasvatada meie kliimas arahhisi?
Ja kas üldse on see võimalik? Millised on selle kultuuri kasvatamise iseärasused? Kuidas saada head saaki, mis on ebaõnnestumise põhjused?
Arahhis ei ole meie jaoks mingi uus ja ebatavaline taim, kuid siiski põhjamaades haruldus.
See on lõunamaa taim, kuid tema kasvatamise katsed on olnud edukad: keskvööndis on saagikus esimesel aastal (sõltuvalt ilmast) 10-15 kauna, vastavalt 30-40 pähklikest taime kohta.
Maha pannakse idandatud seemned (avamaal ei valmi), kuid kasvab edukalt lavas tomatitevahel (põõsad on madalad – 15 cm), neid saab panna ka tavalisele peenrale ja katta kilega.
Muidugi ei ole saak nii hea kui lõuna pool, kuid huvitav on saada saaki niisuguselt lõunamaa - praktiliselt troopika taimelt !
Arahhis on üheaastane rohttaim liblikõieliste sugukonnast. Ta moodustab väikese haruneva puhma, lehed paarissulgjad, õied pisikesed, kollased, peale õitsemist moodustub kaun.
See ise ei avane, on krobelise koorega, selles olevaid seemneid kutsutakse „maapähkliteks“.
Nende mood ustumiseks on vajalikud liblikõielistele ebaharilikud tingimused: õitsemine kestab vaid päeva. Hommikul õied puhkevad, siis toimub tolmlemine ja õhtuks on need juba närbunud.
Seepärast toimub õitsemine peaaegu märkamatult, kuid samal ajal moodustub ühel taimel suve jooksul kuni 200 õit,
viljastumiseks on vaja eritingimusi ja seepärast vaid ainult osadest õitest moodustub viljaalge.
Viljaalge areng on väga huvitav. Pärast viljastumist „kaevuvad“ nad maasse ja vilja areng toimub ainult mullas, maapinnale jäänud algmed ei arene edasi.
Seepärast tuleb jälgida kahte olulist tingimust – kobe kerge muld ja 2-3 muldamist taimede kasvu ajal.
Arahhis pärineb Lõuna-Ameerikast, kus tema looduslikud liigid kasvavad püsikutena, kuid meil loomulikult nad ei talvitu.
Päritolust sõltuvalt nõuab ta ka vastavaid tingimusi: piisavalt kõrget temperatuuri ja keskmist niiskust (madalal niiskusel võivad õied pudeneda, kõrgel aga haigestuda seenhaigustesse).
Taimed kasvavad hästi temperatuuril +20+27°C (alla +15°C kasv peatub, samuti üle +30°C puhul).
Maailmas on üle 700 arahhisi kultuursordi ja kuigi enamuses on need mõeldud lõunapiirkondadele, on siiski mõningad harrastajad ja kogenud aiapidajad kasvatanud neid palju põhjapoolsematel aladel.
Kõige levinum mure on see, et arahiis idaneb halvasti. Sellel võivad olla erinevad põhjused: putukate või lindude kahjustused ja kuivade seemnete mahapanek.
Maapähkli seemneid tuleb enne mahapanekut idandada ja maha võiks panna kahenädalased istikud (täpsemalt – topsikutes idandid) – sellega kiirendab valmimist ja väldib kahjureid (kaerasori), kes sageli kahjustavad arahiisi seemneid.
Et seda vältida, tuleb maha panna idandatud seemneid ja kasutada kaerasori jaoks taimejäätmetest peibutusi. Esialgu tuleb tõusmeid kaitsta ka lindude eest, kes võivad kogu istanduse hävitada.
Seemned pannakse likku aprilli lõpus. Idanemiseks kulub 10 päeva. Enne võiks seemneid leotada veel nõrgas kaaliumpermanganaadi lahuses.
Külmakindluse suurendamiseks võib juba paisunud seemneid karastada. Päeval hoida neid jahedas ruumis +2+3°C juures (19 tundi), öösel aga toatemperatuuril.
Seda tehakse 2-3 päeva, sama meetodit võib kasutada ka teiste soojalembeste kultuuride puhul.
Idu nähtavale ilmumisel istutatakse seemned pottidesse või 5 cm vahedega kasti või siis alalisele kasvukohale (taimede vahe 20 cm, ridade vahe 20-25 cm, istikud kaetakse kattega, mis võetakse ära vaid väga soojade ilmadega).
Peenra võib valmis teha enne mahapanekut, kuid soovitav on teha seda juba sügisel. Tulevase peenra kohale kaevatakse tranšee. See ei pea olema väga sügav – piisab labidalehe sügavusest.
See sõltub sellest, kui palju taimejäänuseid on vaja maasse kaevata. Liiga sügavat süvendit pole mõtet teha – väga sügaval taimejäänused ei kõdune.
Pealmine ja alumine mullakiht asetatakse väljakaevamisel eraldi. Kaeviku põhja pannakse taimejäänused (aga mitte liblikõieliste omad), nende peale alumine mullakiht, siis veel komposti ja kõige peale pealmine mullakiht. Niisugune peenar sobib mitte ainult arahiisile, vaid ka teistele soojalembestele kultuuridele nagu kõrvits, kurk, tomat, mais ….
Kaevisesse pandud taimejäätmed mitte ei soojenda taimede juuri, vaid mõjuvad ka väetisena, eraldades taimedele vajalikku süsihappegaasi.
Sobiva mulla mikrofloora korral on jäätmed juba kuu ajaga lagunenud, 2 kuuga aga muutunud mullaks.
Kuidas kasvatada meie kliimas arahhisi?
Ja kas üldse on see võimalik? Millised on selle kultuuri kasvatamise iseärasused? Kuidas saada head saaki, mis on ebaõnnestumise põhjused?
Arahhis ei ole meie jaoks mingi uus ja ebatavaline taim, kuid siiski põhjamaades haruldus.
See on lõunamaa taim, kuid tema kasvatamise katsed on olnud edukad: keskvööndis on saagikus esimesel aastal (sõltuvalt ilmast) 10-15 kauna, vastavalt 30-40 pähklikest taime kohta.
Maha pannakse idandatud seemned (avamaal ei valmi), kuid kasvab edukalt lavas tomatitevahel (põõsad on madalad – 15 cm), neid saab panna ka tavalisele peenrale ja katta kilega.
Muidugi ei ole saak nii hea kui lõuna pool, kuid huvitav on saada saaki niisuguselt lõunamaa - praktiliselt troopika taimelt !
Arahhis on üheaastane rohttaim liblikõieliste sugukonnast. Ta moodustab väikese haruneva puhma, lehed paarissulgjad, õied pisikesed, kollased, peale õitsemist moodustub kaun.
See ise ei avane, on krobelise koorega, selles olevaid seemneid kutsutakse „maapähkliteks“.
Nende mood ustumiseks on vajalikud liblikõielistele ebaharilikud tingimused: õitsemine kestab vaid päeva. Hommikul õied puhkevad, siis toimub tolmlemine ja õhtuks on need juba närbunud.
Seepärast toimub õitsemine peaaegu märkamatult, kuid samal ajal moodustub ühel taimel suve jooksul kuni 200 õit,
viljastumiseks on vaja eritingimusi ja seepärast vaid ainult osadest õitest moodustub viljaalge.
Viljaalge areng on väga huvitav. Pärast viljastumist „kaevuvad“ nad maasse ja vilja areng toimub ainult mullas, maapinnale jäänud algmed ei arene edasi.
Seepärast tuleb jälgida kahte olulist tingimust – kobe kerge muld ja 2-3 muldamist taimede kasvu ajal.
Arahhis pärineb Lõuna-Ameerikast, kus tema looduslikud liigid kasvavad püsikutena, kuid meil loomulikult nad ei talvitu.
Päritolust sõltuvalt nõuab ta ka vastavaid tingimusi: piisavalt kõrget temperatuuri ja keskmist niiskust (madalal niiskusel võivad õied pudeneda, kõrgel aga haigestuda seenhaigustesse).
Taimed kasvavad hästi temperatuuril +20+27°C (alla +15°C kasv peatub, samuti üle +30°C puhul).
Maailmas on üle 700 arahhisi kultuursordi ja kuigi enamuses on need mõeldud lõunapiirkondadele, on siiski mõningad harrastajad ja kogenud aiapidajad kasvatanud neid palju põhjapoolsematel aladel.
Kõige levinum mure on see, et arahiis idaneb halvasti. Sellel võivad olla erinevad põhjused: putukate või lindude kahjustused ja kuivade seemnete mahapanek.
Maapähkli seemneid tuleb enne mahapanekut idandada ja maha võiks panna kahenädalased istikud (täpsemalt – topsikutes idandid) – sellega kiirendab valmimist ja väldib kahjureid (kaerasori), kes sageli kahjustavad arahiisi seemneid.
Et seda vältida, tuleb maha panna idandatud seemneid ja kasutada kaerasori jaoks taimejäätmetest peibutusi. Esialgu tuleb tõusmeid kaitsta ka lindude eest, kes võivad kogu istanduse hävitada.
Seemned pannakse likku aprilli lõpus. Idanemiseks kulub 10 päeva. Enne võiks seemneid leotada veel nõrgas kaaliumpermanganaadi lahuses.
Külmakindluse suurendamiseks võib juba paisunud seemneid karastada. Päeval hoida neid jahedas ruumis +2+3°C juures (19 tundi), öösel aga toatemperatuuril.
Seda tehakse 2-3 päeva, sama meetodit võib kasutada ka teiste soojalembeste kultuuride puhul.
Idu nähtavale ilmumisel istutatakse seemned pottidesse või 5 cm vahedega kasti või siis alalisele kasvukohale (taimede vahe 20 cm, ridade vahe 20-25 cm, istikud kaetakse kattega, mis võetakse ära vaid väga soojade ilmadega).
Peenra võib valmis teha enne mahapanekut, kuid soovitav on teha seda juba sügisel. Tulevase peenra kohale kaevatakse tranšee. See ei pea olema väga sügav – piisab labidalehe sügavusest.
See sõltub sellest, kui palju taimejäänuseid on vaja maasse kaevata. Liiga sügavat süvendit pole mõtet teha – väga sügaval taimejäänused ei kõdune.
Pealmine ja alumine mullakiht asetatakse väljakaevamisel eraldi. Kaeviku põhja pannakse taimejäänused (aga mitte liblikõieliste omad), nende peale alumine mullakiht, siis veel komposti ja kõige peale pealmine mullakiht. Niisugune peenar sobib mitte ainult arahiisile, vaid ka teistele soojalembestele kultuuridele nagu kõrvits, kurk, tomat, mais ….
Kaevisesse pandud taimejäätmed mitte ei soojenda taimede juuri, vaid mõjuvad ka väetisena, eraldades taimedele vajalikku süsihappegaasi.
Sobiva mulla mikrofloora korral on jäätmed juba kuu ajaga lagunenud, 2 kuuga aga muutunud mullaks.
Kõige lihtsam kasvatusviis on istutada arahiis kasvuhoonesse tomatite vahele.
Esiteks, tomatite alumised lehed me murrame ära ja loome vajaliku kasvuruumi arahiisile (kõrgusse nad eriti ei kasva),
aga arahiis omakorda oma juuremügaratega (bakteritega) annab tomatile vajalikku lämmastikväetist.
Arahiis kasvab lavas koos tomatiga hästi (arvestusel, et tomat pole liiga tihedal istutatud ja on üles seotud, mitte ei vaju arahiisile peale).
Siis on vaja taimi juulis vaid 1-2 korda mullata ja sügisel saaki koguda. Juuni lõpus peaks arahiis õitsema (kõrgus 15-30 cm). Õitsemine kestab kuni augusti keskpaigani.
Juuli lõpus mullatakse taimi komposti ja aiamulla seguga 3 cm kõrguselt. Augustis tehakse seda veel 2 korda 1,5-2 cm paksuse kihiga.
Koristatakse septembri keskel kui lehed koltuvad. Taimed kaevatakse välja, ettevaatlikult raputatakse muld ära, kuivatatakse koos põõsaga (kaunu ei eraldata).
10 päeva pärast eraldatakse kaunad ja hoitakse nii mahapanekuni, jättes seemned koortest puhastamata.
Arahiisi seemned on väga toitvad, neid süüakse toorena, praetakse, tehakse halvaad, kohvi aseainet, kakaod.
Temast saab ka hinnalist õli. Tänu linoolhappele on arahiisil ateroskleroosivastane toime, ta sisaldab ka E ja B vitamiine.
Arahhis, maapähkel, Arachis hypogaea L.
