Pukspuu harilik

Nimetus: kreeka sõnast "pyxos" - tihe.
Levinud Vahemeremaades, ka Kaukaasias, kus kasvab sega- ja lehtpuumetsades alustaimena, talub hästi varju.
Vastupidav kahjuritele ja haigustele. Taime kõik osad, eriti lehed, on mürgised!
Mõõduka kliimaga regioonides kasvab igihaljas pukspuu 2 ja rohkemgi meetri kõrguseks ning ning edvistab oma ererohelise kuuega. Selle põõsa kõrguse määrab aga lumikatte paksus. Pukspuu on küllalt vastupidav talvekülmadele, kuid nagu igihaljad kultuurid kannatab ning mõnikord isegi hukub talviste külmatuulte ja ereda kevadpäikese (paari päikeselise päevaga) poolt tekitatud kahjustustest. Need on peamised selle põõsa edutu kasvatamise põhjused. Erilist tähelepanu vajavad noored, nõrgalt juurdunud istikud.
Asukoha valik: pukspuu tunneb end hästi varjulises ja poolvarjulises kasvukohas, hästi kasvab ka päikesepaistelises kohas tingimusel, et talvel on ta varjus.
Pinnas: ta ei ole nõudlik pinnase suhtes, paremini kasvab ja annab head juurdekasvu kobestatud ja hästi väetatud pinnases. Lahjemal maal on juurdekasv väiksem, kuid hästi lehtinud ja pügamiseks sobilikud kasvud. Armastab lubjarikast maad.
Hooldus: kõige raskemaks perioodiks selle põõsa kasvatamisel on pikaleveniv talv vahelduvate külmade ja sulailmadega ning sombuste ilmade järsk vaheldumine päikesepaistega. Sellel perioodil on igihaljad taimed kõige tundlikumad, kuna juurestik puhkab, kuid maapealne osa ärkab koos esimese päikesega. Tulemuseks on, et lehed ja puitunud kasvud ei saa niiskust ja kuivavad. Varjus ja lume all talvitunud taimed ei oma olulisi kahjustusi.
Sügisel, vahetult enne külmasid, umbes novembri algul viiakse läbi rikkalik kastmine, mis annab taimele küllaldast niiskust pikaks talveperioodiks. Soovitav on põõsaste aluse multðimine turba või kõdunenud okaspuu okastega. Kuivad lehed selleks ei sobi, kuna pehmetel ja niisketel talvedel põhjustab taime kõdunemist, seenhaiguste teket ja lehtede langemist. Pärast püsivate külmade –100 C saabumist võetakse ette kaitsevarjutamine. Väikesemõõdulised kerakujulised vormid kaetakse täielikult ventilatsiooniavasid omavate puit- või plastmasskastidega. Ei soobitatat kasutada plekkämbreid, mis talvel jahtuvad ja päikesekäes kuumenevad justkui pann, mis võib taime “ära praadida”. Treitud puukesed toestatakse, et kaitsta neid märja lume raskuse all murdumisest ja mähitakse kuuseokstesse või mittetekstiilsesse materjali. Hästi puitunud pukspuud võib valgendada analoogselt viljapuudega, siis ei ole vaja neid ka katta. Poordid või madalad elavtarad kaetakse 2-3-kihilise mittetekstiilse materjali või kottriidega, mis on kindlalt kinnitatud. Murdumise vältimiseks on vaja põõsaid mõnikord siduda. Soojade kevadilmade saabumisel võetakse kaitsed maha, et taimed ei läheks hauduma. Lume jäägid murendada või lükata taime juurest eemale, et päike saaks hakata pinnast soojendama ja juured andma niiskust rohelistele lehtedele. Katted eemaldatakse pilvise ilmaga ja osade kaupa jättes taimede kaitseks mõned oksad või mõne kihi kattematerjali. 7-10 päeva pärast võib eemaldada kaitse täielikult.
Lõikamine: peehmes kliimas pöetakse pukspuu palle ja teisi vorme juba aprillikuus. Karmimas keskkonnas oodatakse mai alguseni. Kuna pukspuu kasvab aeglaselt, piirdutakse krooni korrigeerimisega ja lõigatakse tagasi vaid uued kasvud. Vanu oksi võib lõigata ainult juhul, kui taim on täielikult vormi kaotanud. Pukspuust saab “treida” erinevaid puu vorme. Selleks valitakse taimed, mis looduse poolt omavad tugevat telge, lõigatakse soovitud kõrguseni maha kõik külgvõrsed, järelejäänuid pöetakse veidi. See sunnib taime hargnema ja aja jooksul (tõsi, et selleks kulub aastaid) seisab teie ees sirgel jalal sümpaatne pall.
Paljundamine: vegetatiivselt – suve- ja sügispistikutega. Jurrdub 80 – 100% pistikutest. Suvine pistikutega paljundamine oleneb uute kasvude seisundist. Need peavad polema veidi puitunud, mida võivad need saavutada juuni viimasel dekaadil – juuli keskel. Sügisesed pistikud lõigatakse septembri algul pistiku pikkus 5-10 cm ehk 2-3 silmavahet. Pistikule jäetakse 2 viimast lehte, alumised eemaldatakse. Lõige tehakse esimese sila alla ja ülal pool viimast silma. Seejärel pistetakse pistikud kobestatud turbast ja aiamullast 1:1 valmistatud segusse ning kaetakse purkide või kilega. Regulaarse kastmise, iga päev või üle päeva (niiske ilma korral võib loota sademetele) tulemusena pistikud juurduvad 3 nädala jooksul ning noored taimed istutatakse puukooli skeemil 10x10 cm. Sügiseks kasvavad kenade okstega põõsakesed, mida võib püsikohale ümberistutada. Mõnikord, eriti pistikute võtmisega hilinemisel, juurte areng aeglustub. Sel juhul võib osa taimi istutada nõusse ja viia koju aknalau
ale talvituma. Kasvukohale istutatud taimed kaetakse kuuseokste või muu materjaliga. Kevadel hakkavad need aktiivselt kasvama.
Kavatamine: soovitatakse poordidena, grupiviisiliselt või üksikuna haljasalal. Sarnaselt õitsevate põõsastega paljuneb seemnetega või vegetatiivselt. Ajast aega on peetud pukspuud klassikaliseks dekoratiivpügamise taimeks.

Eng.: American Boxwood, Common Box, Common Boxwood. Suom.: puksipuu, isopuksipuu. Sven.: storbladig buxbom.