Teie ostukorv on tühi.
Kõrvits "Danka Polka"
Kõrvits "Danka Polka".
Põõsasvormi kõrvitsasort. Viljad on ümarad, kaaluga 5–8 kg. Säilivad hästi kuni detsembrini. 1 g = 2–5 seemet.
Põõsasvormi kõrvitsasort. Viljad on ümarad, kaaluga 5–8 kg. Säilivad hästi kuni detsembrini. 1 g = 2–5 seemet.
Kõrvits on üheaastane taim. Vars võib olla roomav või püstine (põõsasvormid). Pikaväädilistel vormidel ulatuvad väädid 2–5 meetrini. Lehed on suured ja pikkade leherootsudega. Õied on erisoolised ja tugeva lõhnaga. Õietolm on raske ning tuul seda ei kanna; tolmeldamine toimub peamiselt mesilaste abil. Viljade pind võib olla sile, sooniline, kühmuline või tüükaline. Viljaliha on mahlane ja paks. Viljaliha värvus varieerub heledast kreemikast oranžini.
Kõrvits on soojalembene kultuur, kuid vähem soojanõudlik kui kurk. Seemned hakkavad idanema temperatuuril üle +14°C. Heaks kasvuks on vajalik +25…+28°C; üsna hästi kasvab ka +20…+25°C juures. Isegi nõrka öökülma ei talu. Jahedaga või külma mulda istutamisel võib juurestik saada mädanikukahjustusi ja hukkuda. Taim moodustab suure lehepinna ja kasutab palju vett, seetõttu vajab kastmist. Kasta tuleb rikkalikult (10–15 l taime kohta), eriti väädi kasvu ja viljade moodustumise ajal.
Kõrvits on nõudlik mulla viljakuse suhtes. Osa juuri tungib 2–3 m sügavusele, kuid põhimass asub ülemises kihis (20–25 cm). Kõrvitsale sobivad hästi soojenevad, põhjavindade eest kaitstud kasvukohad ning orgaanikarikas ja toitaineid sisaldav muld. Paremini kasvab liivsavil, savil, turbamullal ja mustmullal. Ei talu rasket savimulda ega liigniiskust. Lubiväetist ei soovitata anda otse kõrvitsale; lubjata tuleks eelvilja alla. Kõrvits sobib pärast kapsast, sibulat, kartulit ja juurvilju. Ei soovitata kasvatada pärast kurki, suvikõrvitsat ega patissoni. Kõrvits on valguslembene: päikeselisel kohal kasvab ja valmib paremini. Varjus väheneb saak ja halveneb viljade kvaliteet.
Kõrvitsa kodumaa on Kesk- ja Lõuna-Ameerika. Juba 5000 aastat tagasi kasvatati kõrvitsat Mehhikos ning selle seemneid on leitud iidsetest Peruu hauakambritest. Kõrvitsat kasvatati ka Vana-Egiptuses, Indias ja Hiinas. Euroopasse jõudis see kultuur 16. sajandi keskel.
Levinud on 3 kõrvitsatüüpi: suureviljaline, muskaatkõrvits ja kõvakoorne kõrvits.
Suureviljaline kõrvits kasvab hästi parasvöötmes; mõned isendid võivad kaaluda kuni 90 kg. See on kõige külmakindlam, kuid valmib hiljem kui kõvakoorne ning säilib hästi, hoides maitseomadusi kuni 9 kuud.
Kõvakoorne (tavaline) kõrvits on varavalmiv, kuid viljad on väiksemad kui teistel liikidel. Levinud kuju on munajas, erkkollase või kollakasoranži värvusega ja triibulise mustriga. Küpsete viljade koor on kõva; lehed, varred ja viljavarred on kaetud torkivate ogadega.
Muskaatkõrvits on kõige maitsvam ning selle koor kõvastub aeglaselt. Ta vajab märksa rohkem soojust kui teised tüübid.
Kõrvitsa vilja nimetatakse sageli marjaks. See on mahlane vili, mille sees on palju seemneid. Kõrvitsa vili on kõige suurem “mari”.
Kõrvitsat kasutatakse toiduks, kuid viljadest tehakse ka nõusid, vedelike ja puistematerjalide hoiustamise anumaid ning muusikariistu.
Eelkõige on kõrvits üks parimaid toidutaimi. Kalorsuselt on see võrreldav lillkapsaga. Viljalihas võib olla kuni 25% kuivainet, kuni 20% tärklist ja kuni 15% rasva. Kõrvits on rikas pektiinide poolest. Kõrvitsas on rohkem rauda kui paljudes teistes köögiviljades, mistõttu seda on traditsiooniliselt soovitatud madala hemoglobiini korral. Lisaks on kõrvits vitamiinide allikas: E, T, C, B1, B2, B5 ja karotenoidid. Kõrvits sisaldab ka palju mineraalsooli: kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, rauda, vaske, koobaltit ja teisi.
Kõrvitsat süüakse toorelt ning seda küpsetatakse, praetakse, aurutatakse ja hautatakse. Kõrvitsast valmistatakse jooke, moosi ja suhkrustatud vilju. Traditsiooniliselt peetakse kõrvitsaviljaliha seedimist toetavaks, sapi eritumist soodustavaks ning vee- ja soolavahetust tasakaalustavaks. Seda soovitatakse sageli toorelt või keedetult südame-veresoonkonna vaevuste, tursete, maksa- ja neeruprobleemide, soolavahetuse häirete ning kõhukinnisuse korral.
Kõrvitsa- ja kanepiseemnetest valmistatud “piim” on rahvameditsiinis tuntud vahend maksa- ja põievaevuste korral.
Kõrvitsamahla peetakse heaks kergeks diureetikumiks ja kolereetikumiks; väikestes kogustes seostatakse seda une toetamisega.
Kõrvitsaseemneid on traditsiooniliselt kasutatud paelusside väljutamiseks.
Kõrvits säilib talvel hästi isegi toatemperatuuril ning on vitamiiniallikas, kui teisi köögivilju napib.
Uroloogias kasutatakse laialdaselt kõrvitsaseemnetest valmistatud õliekstrakti eesnäärmeprobleemide ennetuses ja toetavas ravis.
Kõrvitsa viljad sobivad hästi ka loomasöödaks.
