Ideaalne marmelaadi ja moosi valmistamiseks.
Keskvarajane põõsassort: 85–90 päeva tärkamisest täieliku valmimiseni. Peamine vääntaim kuni 1 m.
Vili on kerajas, sile, erkoranž, nõrkade valgete triipudega. Kaal 1,0–1,5 kg. Viljaliha sügavoranž, krõmpsuv ja magus. Universaalne kasutus.
* KASVATAMISE ERIPÄRAD.
Kõrvits on soojalembene kultuur. Tal on vaja niiskust nii mullas kui ka õhus. Taimel on tugev juurestik, mis ulatub sügavale. Kõrvits ei talu liigniiskust, seetõttu on parem istutada veidi kõrgemale kohale. Hästi kasvab ta nii peenras kui ka sõnnikuharjal.
Istutuskoht valitakse päikeseline ja muld viljakas. Kuna kõrvits võtab palju ruumi, sobib seda istutada aia äärde, suunates väädid piirdele. Põõsavorme kasvatatakse peenardel, asetades väädid puude alla.
Kõrvitsa seemned idanevad aeglaselt ning taim areneb pikalt (120–140 päeva). Seetõttu on parim kasvatada seda ette taimena. Seemikute külviga alustatakse 25–35 päeva enne avamaale istutamist.
Külvata on parem eraldi pottidesse, sest kõrvits talub ümberistutamist halvasti. Seemikuid kastetakse sooja veega (+25°C) ja väetatakse 1–2 korda mineraalväetisega (1 spl 5 liitri vee kohta).
Eestis istutatakse taimed peenrale 10.–12. juunil, katteloori alla 20.–25. mail. Parim on istutada kõrgpeenrale (20–25 cm).
Kui seemikuid ei õnnestu kasvatada, külva seemned otse avamaale (mitte varem kui 25. mail). Leota neid vees või idanda niiskes saepurus kuni väikese juuretipu ilmumiseni. Külvisügavus 8–12 cm.
HOOLDUS.
Hooldus hõlmab kastmist, väetamist, kobestamist, multšimist ja taime kujundamist. Kastetakse harva, kuid põhjalikult.
Õitsemise ajal piiratakse kastmist veidi. Et õietolmu mitte maha pesta, kastetakse juurekaela lähedalt. Kaks nädalat pärast istutamist väetatakse mulleinileotisega (1 ämber taime kohta) koos lahjendatud nitrofoskaga (2 spl). Väetamist korratakse 15 ja 30 päeva pärast.
Kui vääte mitte näpistada, võivad need kasvada 5–7 meetrini, toitaineid kulub lehemassile ning tekib palju väikseid vilju, mis ei jõua valmida.
Hea saagi jaoks kujundatakse taim 1–3 varreks, jättes igale varrele 1–2 vilja. Kui põhivars on 1,5–2 m ja sellel on 1–2 viljaalget, näpistatakse tipp, jättes pärast viimast vilja 4–5 lehte. Külgvääte jäetakse 1–2, ülejäänud eemaldatakse. Jäetud vääte võib mullaga katta ja kinnitada — need juurduvad kergesti ning viljad saavad rohkem toitaineid ja valmivad kiiremini.
Saaki koristatakse kuiva ilmaga 1.–15. septembrini, lõigates koos varrega. Vilja ei tohi tõsta varrest — see võib murduda ja kõrvits võib säilitamisel mädaneda. Parim säilitustemperatuur on +5 kuni +8°C. Kõrvits säilib hästi ka toatemperatuuril, kui seda ei hoita otsese päikese käes. Kui sobivaid tingimusi pole, töödeldakse vilju: külmutatakse, kuivatatakse, keedetakse moosi või tehakse sukkaadi. Parimad viljad jäetakse kevadeni seemneteks.
Täidetud kõrvitsaõied (Kreeta retsept).
Koostisosad:
12 kõrvitsaõit (pestud ja kuivatatud)
1/2 kg haput kohupiima,
1 punt münti
oliiviõli
sool
jahu.
Sega jahu oliiviõliga ja lisa veidi vett, et tekiks paks tainas.
Sega kohupiim mündiga ja täida iga õis eraldi seguga.
Kasta õied tainasse ja prae rohkes kuumas oliiviõlis.
Head isu!


