Teie ostukorv on tühi.
Punapeet "Karkulka" (seemned lindil)
Punapeet "Karkulka" (seemned lindil).
Mugav istutada, ei vaja harvendamist!
Väga saagikas silindrilise peedi sort. Ühe iduga (monogerm), tumepunane, sile. Haiguskindel. Sobib igat liiki töötlemiseks (keetmine, marineerimine, säilitamine).
Mugav istutada, ei vaja harvendamist!
Väga saagikas silindrilise peedi sort. Ühe iduga (monogerm), tumepunane, sile. Haiguskindel. Sobib igat liiki töötlemiseks (keetmine, marineerimine, säilitamine).
* Agrotehnika.
Peet kasvab paremini rikastel, viljakatel muldadel neutraalse reaktsiooniga. Rasketel muldadel tuleb teda kasvatada peenardel (harjadel).
Parimad eelviljad on varajane kartul, kurk, sibul, kõrvits, kabatšokk.
Sügisel antakse peedi alla minevale alale huumust, vajadusel mulda lubjatakse, kevadel antakse kompleksset mineraalväetist.
Seemnelint asetatakse mulda aprilli lõpus - mai alguses 2-4 cm sügavustesse vagudesse reavahega 25-30 cm. Lint tagab taimede optimaalse vahekauguse.
Harvendamine ei ole vajalik. Edasine hooldus seisneb kobestamises, regulaarses väetamises ja kastmises.
Peedi seemneid võib külvata ka talve alla oktoobri lõpus - novembri alguses.
* Raske on leida aeda, kus ei kasvaks peet...
Tema kõige mitmekesisema kujuga juurvilju - ümmargusest kuni silindriliseni - kasutatakse köögis laialdaselt paljude roogade valmistamiseks: borš, supid, salatid, lisandid.
Kuid nagu selgus, ei osanud iidsed põllumehed, kes sellele köögiviljale esimest korda tähelepanu pöörasid, selle juurviljade söödavaid omadusi isegi mitte kahtlustada.
Meie aiapeedi metsikutel esivanematel polnudki juurvilju, mis sarnaneksid nendega, mis meie aias kasvavad. Olid väikesed paksenemised juurtel ja õrnad lehed mahlakate vartega. Just nende samade lehtede pärast hakkas inimene peeti kasvatama.
See juhtus ammu: palju sajandeid enne meie aega. Nii sai peedist salatitaim. Kuid nagu me juba teame, ei lõppenud asi sellega.
Inimene on teatavasti uudishimulik olend ja mõnel juhul saab tema uudishimu suurte ja väikeste avastuste põhjuseks.
Inimesed märkasid, et mõnel peeditaimel kasvavad suhteliselt paksud juured. Maitselt osutusid need täiesti söödavaks.
Olles selles veendunud, hakkasid iidsed põllumehed sihipäraselt valima kõige paksemate juurtega isendeid. Nii algas kaasaegse söögipeedi ajalugu.
