Redis (kahevärviline segu) seemned lindil

Redise agrotehnika.
See on lihtne. Seemned külvatakse kuivalt mulda 1–1,5 cm sügavusele. Sügavama külvi korral on juurviljad ovaalsemad. Redis külvatakse kevadel, kohe pärast lume sulamist.
Redis on külmakindel kultuur ja katteloori kasutamine kasvatamisel võimaldab saada varasemat toodangut.
Enamiku harrastusaednike peamine viga redise külvamisel on liiga tihe külv. Seetõttu venib taim sageli välja ega anna soovitud koguses juurvilju.
Kõige parem on rediseid külvata ükshaaval 5x5 cm vahega. Seda saab teha markeri abil, kuid töömahukuse vältimiseks võib seda külvata paberlintide abil, millele on kindla vahemaa tagant kinnitatud redise seemned.
Redis kasvab hästi mõõdukatel temperatuuridel, +12 kuni +16°C. Kõrgemal temperatuuril kasvatab taim peamiselt lehti, mitte juurvilja.
Redis reageerib tundlikult päeva pikkusele. Kui päev on pikem kui 16 tundi, ei moodusta taim juurvilja, vaid läheb putke ja hakkab õitsema.
redist võib kasvatada nii põhikultuurina kui ka tihenduskultuurina porgandi, peedi, tilli, peterselli ridade vahel: kuni põhikultuur tärkab ja areneb, on redis juba valmis ja seda on lihtne peenrast eemaldada.
Saaki koristatakse vastavalt juurviljade moodustumisele. Tavaliselt on nende läbimõõt vähemalt 1,5 cm. Seejuures murtakse rediselt lehed, mis aurustavad niiskust (ilma selle võtteta muutub juurvili närtsinuks).
Redise koristamisega ei tasu viivitada, kuna ülevalminud juurvili muutub puiseks ja käsnjaks.

* Redis on üks populaarsemaid varavalmivaid köögivilju. Hooaja jooksul võib samalt peenralt saada kolm saaki.
Redise jaoks eraldatakse kobedada, niisked, viljakad, neutraalse või nõrgalt happelise reaktsiooniga mullad.
Struktuuritul ja toitainevaesel mullal köögivili juurvilja ei moodusta. Tavaliselt külvatakse redis mulda 15. aprillist 15. maini ja 15. augustist 1. septembrini.
See on tingitud asjaolust, et kuumus ja pikk päevavalgus põhjustavad putkumist, kuigi on sorte, mida saab kasvatada kogu hooaja vältel (niipea kui maa sulab ja kuni see uuesti külmub).
Selle kultuuriga tegeledes ärge unustage, et külvamiseks valitakse suured, värsked seemned. Suure saagi saamiseks tuleb neid külvata ühtlaselt, mitte liiga sügavale mulda. Tihendatud külvid juurvilju ei moodusta.
Redis on külmakindel, kuid talub halvasti kuiva ja kuuma ilma: juurviljad muutuvad käsnjaks ja kibedaks.
Redis armastab kobedat, hästi vett imavat ja väetisterikast mulda. Esimeseks külviks valmistatakse see ette sügisel ja kaetakse kilega, kevadel aga, veel enne lume sulamist, puhastatakse ja niipea kui maa sulab umbes 20 cm sügavuselt, kobestatakse ja tehakse külv.
Mulda lisatakse 1 ruutmeetri kohta 1 ämber sõnnikuhuumust, 1 ämber kõdunenud saepuru (kui seda pole, siis 1 ämber mättamulda ja 1/2 ämbrit jõeliiva), 1/2 liitrit puutuhka, 1/4 liitrit aialupja (dolomiidijahu), 1 supilusikatäis superfosfaati, 1 supilusikatäis nitroammofoskat, 1 supilusikatäis karbamiidi ja 1 teelusikatäis kaaliumväetisi (kaaliumkloriid või kaaliumsulfaat).
Kõik see puistatakse ühtlaselt kaevatud alale ja kaevatakse veel kord läbi, seejärel tasandatakse rehaga ja moodustatakse peenar.
Peenar ei tohiks olla väga kõrge ega olla kaldus, et vesi ei voolaks sellelt maha ega seisaks, tekitades lompe. Külv tehakse pulgaga tõmmatud ristivagudesse sügavusega 1 cm. Vagude vahele jäetakse 5 cm ja seemnete vahele 2–3 cm, seejärel aetakse vaod sama mullaga kinni, kastetakse sooja veega ja kaetakse kattlooriga.
Reeglina ei ole kattlooriga kaetud peenart enne tärkamist vaja kasta. Pärast seemnete tärkamist kastetakse iga 1–2 päeva tagant, külma ilmaga harvem.
Kui viljahakatis saavutab suure herne suuruse, tuleb kasta iga päev arvestusega 1–2 ämbrit ruutmeetri kohta. Mida intensiivsem on kastmine, seda mahlasem on redis ja seda vähem on kibedust. Katteloori ei pruugi kogu redise kasvatamise perioodi vältel eemaldada, kuid kasvu aeglustamiseks viljumise staadiumis on parem see avada.