Eriti kõrge külmakindlusega püsik. Samal kohal kasvab kuni 4-6 aastat. Salatiotstarbe varajane sort. Aeg massilisest tärkamisest saagikoristuseni 70-80 päeva. Maitse poolterav.
Mitmeaastane, külvatakse mais, saaki saab juulis augustis, istutatakse avamaale. Taimed vaheks jäetakse 25-30 sm, reavaheks 40 sm. Külmakindel taim. Kevadel annab varast saaki mis on vitamiinirikas. Kasutatakse salatite valmistamiseks. Mugul on piklik ja suur. Lehed on õrnad, mahlased ja ei puitu kergesti.
Kirjeldus: arvatavasti võeti talisibul kasutusele Hiinas ja sealt levis Jaapanisse, kus sai üleüldiseks lemmikuks. Looduses võib talisibulat kohata Mongoolia mägedes, Kesk-Aasias, Altais, Lääne- ja Ida siberi lõunaosas. Kasvavad nad keskmäestiku kivistel nõlvadel, päikesepaistelistel kohtadel ja mägiojades, mis kuivavad suvel. See on soojustarmastav taim, mis hakkab kevadel arenema peale püsiva soojuse saabumist. Samal ajal on sibul talvekindel ja talub kuni -45°C pakast ka õhukese lumekihi all.
Ravi ja maitseomadused. Talisibul on kui roheline kultuur väga populaarne Koreas, Indias, Nepaalis, Taimaal ja Filipiinidel. Toiduks kasutatakse pealseid ja õisi aga fütoteraapias kasutatakse kogu taime. Vanas India, Hiina ja Tiibeti meditsiinis kasutatakse seda sibulat üleväsimuse, depressiooni, vitamiinipuuduse puhul. Samuti kasutati seda kosumiseks peale rasket haigust.
Sibula vars peab olema õrn ja mahlane, tumerohelist värvi. Jaapanis eelistatakse kergelt küüslaugulõhnalist sibulavart. Hiinas kasvatatakse ka heledamavärvilist sibulat. Selleks varjutatakse põllul kasvav sibul roomattide või tumeda paberiga.
Talisibulat kasutatakse värskelt kuna töödeldes kaotab ta 80% vitamiin C sisaldusest. Ta mahlakad lehed kaotavad kiiresti oma värskuse ja vitamiinisisalduse. Neid võib säilitada paar päeva 0-2°C juures.
Juba väike kogus rohelist sibulat annab tagasi söögiisu, suurendab seedenõre teket, mis aitab paremini organismil omastada toitu. Rohelised lehed sisaldavad kuni 3% suhkrut, rikkalikult C vitamiini, karotiini, mineraalsoolasid, eriti kaaliumsoola ja rauda, vitamiini B1 ja B2. Kulinaarias kasutatakse toidu kaunistamiseks, salatites, erinevates kastmetes, samuti segasalatites koos teiste köögiviljade, muna, kala ja teiste meresaadustega.
Tänu oma tumerohelisele, lopsakale lehestikule ja aþuursetele korvõisikutele aromaatsete, valgete tähekujulistele õitega, on talisibul väga kaunis. Sellepärast kasvatatakse teda ka kui dekoratiivtaime ja õisikuid kasutatakse kimpudes. Kui dekoratiivtaime, kasvatatakse teda miksbordüürides, rühmana murus, madalakasvulisi ka alpinaariumis. Samuti on ta hea meetaim. Mesi ei omanda ei sibula lõhna ega maitset.
Kõige varajasem õrn maitseroheline! Õrna vitamiinirikka maitserohelise stabiilne allikas varakevadel. Moodustab väikese silinderja mugula ebavarreks üle minevate torujate lehtedega. Regulaarse koristuse korral kasvab uusi lehti kogu suve jooksul. Hinnatakse pealsete maheda maitse pärast.
Talisibul on mitmeaastane hästiarenev taim. Oma välimuselt erneb talisibul vähe mugulsibulast, kuid omab palju tugevamaid torujaid lehti. Tõelisi mugulaid talisibul ei moodusta. Sibula asemel moodustub paksenenud varreosa.Talisibul on eriline tema suure külma-ja talvekindluse poolest. Keemiline koostis oleneb talisibulal sordist, kasvatuse tsoonist ja ilmastiku tingimustest. Lehed sisaldavad 2 korda rohkem C vitamiini kui mugulsibula lehed. Rikas on ta ka vitamiinide B, PP, karotiini, mineraalsoolade, eeterlike õlide ja fütontsiidide poolest. Talisibulat kasutatakse laialt Hiinas ja Tiibeti mägismaal kui organismi tugevdavat aga ka ravivat taime seedeorganite ja nahahaiguste korral.
Suure kvaliteetse lehesaagi saamiseks on vaja viljakaid kultuurmuldi, mis on hästi niiskusega varustatud. Kuivadel liivmuldadel läheb ta ruttu putke, lehed muutuvad puiseks. Parem on teda kasvatada alal millel on väike lõunakallak. Eelviljad varajane kartul, tomat, kapsas, maitsetaimed. Orgaanilised väetised viiakse mulda eelvilja alla või sügisel arvestusega 1 ruutmeetrile 6-10 kg kõdusõnnikut või komposti lisades 20-25 g superfosfaati ja 30-35 g kaalisoola.
Talisibulat kasvatatakse otsekülvist, istikutest ja tihti ka puhma jagamise teel ja istutatakse siis laiali osadena. Ühel kohal kasvatatakse 1-4 aastat. Ühele kasvukohale väga kauaks pole soovitatav jätta, kuna juba kolmandal aastal saagikus langeb, lehed muutuvad puiseks ja õitsemine toimub vara. Külvates juunis-juulis võib saaki koristada järgmise aasta mais-juunis, hilistest külvidest - juulis. Viimane lehtede lõikus ei tohi olla hiljem kui 1 kuu enne püsivate külmade tulekut, et taim jõuaks muutuda tugevamaks ja valmistuks talveks. Varased lõikused ei tee taimele liiga.
Peale saagi lõikust tuleb mullapinda kobestada, kasta, väetada. Pealtväetamisel kevadel ja suvel tuleb kasutada lämmastikväetist, sügisel fosfor-kaaliumväetisi. Kastetakse vastavalt vajadusele.
Talisibul "Bajkal". Bot.: Allium fistulosum L.
* Talisibul.
Talisibulal on suured 25-45 cm pikkused lehed. Iga haru moodustab kuni õievarre moodustamiseni 3-5 lehte, peale seda nende moodustumine lõpeb.
Tumerohelised lehed, mis on terava maitsega, puituvad kiiresti. C vitamiini on nendes 20-90 mg 100 g värskete lehtede kohta, aga see on 2 korda rohkem kui harilikus sibulas. Suurim kogus askorbiinhapet on kasvu alguses, s.t. kõige esimestes lehtedes (õievarre ilmumise ajaks selle kogus väheneb märgatavalt).
Võimsad õievarred võivad talisibulal kasvada kuni 60 cm pikkuseks. Nad on õõnsad, alumises osas punnis, õite puhkemiseni võib neid toiduks tarvitada, kuna on sel perioodil õrnad ja mahlased.
Õievarte hulk taimel sõltub harude arvust taimel. Kergelt kollakad õied on koondunud 150-300 tk kaupa ümmargusse sarikakujulisse õisikusse.
Talisibul on üllatava talve- ja pakasekindlusega: ta elab üle ka kõige karmimad vähese lumikattega talved.