Üks varajasemaid kevadisi köögivilju. Võib kasvada ühel kohal 3-5 aastat. Külmakindel, hakkab kasvama varakevadel. Kasvab hästi huumusrikkas liivsavi- või kerges või mõõdukas mullas. Lehti kasutatakse salatites varakevadest hilissügiseni. Mitmeaastane, külvatakse mais, saaki saab juulis augustis, istutatakse avamaale. Taimed vaheks jäetakse 25-30 sm, reavaheks 40 sm. Külmakindel taim. Kevadel annab varast saaki mis on vitamiinirikas. Kasutatakse salatite valmistamiseks. Mugul on piklik ja suur. Lehed on õrnad, mahlased ja ei puitu kergesti.
1,0 g = 250-350 seemet.
* Selleks, et saada õrnu valgeid talisibula ebavarsi, kuhjatakse Jaapanis taimede ümber kas peenestatud põhku või saepuru. Peab aga tunnistama, et meie aednikud neid valgeid varreosasid ei tunnista, sest meil puuduvad kahjuks niisuguse ebavarrega talisibula sordid, ka puudub selle kasvatamise traditsioon. Talisibulat kasvatatakse põhiliselt kõige varajasema maitserohelise saamiseks ja ta kasvab ühel ja samal kohal 3-4 aastat, kui kasvatame pealsete saamiseks, aga kui tahame seemet, siis 5-6 aastat. Seejärel vajab ta aga ümberistutamist, sest on selleks ajaks liiga tihedaks kasvanud ja pealsed jäävad peenikeseks. Kuigi talisibul talub tihedat seisu paremini kui porru.
Talisibulat paljundatakse seemnetest ja jagamisega. Seemnete idanevus säilib 3-4 aastat. Huvitav on see, et talisibula õisikuid pole vaja isoleerida: teiste sibulaliikidega ta ei risttolmle. Kui kasvatada talisibulat omakasvatatud seemnest üheaastase kultuurina pealsete saamiseks, siis omahind võrreldes hariliku sibulaga on tunduvalt väiksem. Samas annab talisibul palju ühtlasema saagi. Seemned külvatakse varakevadel, seejuures üsna tihedalt, aga taimed koristatakse tervikuna järgmisel kevadel. Varajasema saagi saamiseks võiks kasvatada talisibulat kiletunnelis. Sel juhul on kasv 25-30 päeva varajasem ja taimede areng 9-10 päeva ees ning saagikus tõuseb 1,5-2 korda. Selle tehnoloogia järgimisel on vaja teada, et peale sügisesi külmi tuleks eemaldada kõik vanad pealsed ja katta maa-ala kuivade lehtedega, ainult nii saab vältida haiguste ja kahjurite levikut.
Talisibul suurt sibulat ei moodusta, selles sarnaneb ta porrulauguga. Maitse aga sõltub sordist ja see võib olla nõrgalt, keskmiselt või tugevalt terav, alati aga meeldiv. Talisibul on ka üsna dekoratiivne. Ta võib olla lausa aia ehteks, seda oma võimsa kasvu tõttu.
Selleks, et saada võimsaid taimi, ei tohi kasvada nad liiga tihedalt, naabertaimede minimaalne vahekaugus peaks olema 10-15 cm.
Eng.: Wintry green onion, Welsh Onion. Suom.: Pillisipuli, talvisipuli. Sven.: Salladspurjo. Bot.: Allium fistulosum L.
Väga huvipakkuv ja kättesaadav on kirjanduses kiidetud kasvu stimuleerimise meetod keedusoolaga. Keegi aednik püüdis kunagi keedusoolaga saada lahti sibulas pesitsevatest naksurlastest. Juhuslikult valas ta kurgisoolvee maha ja vihmavesi uhtis selle kahjuritele. Need ei olnud enam nii arengujõulised. See viis aedniku mõttele, et keedusool ei meeldi kahjuritele. Pärast seda kastis ta juba ise soolveega sibulapeenraid. 15 päeva pärast oli näha, et soolveega kastetud peenral oli sibul 10 cm suurem kui kastmata peenral. Ja mida edasi, seda suuremaks sibul kasvas. Sel meetodil kasvatas aednik sibula pooleliitrise purgi suuruseks ja pealsed olid 90 cm kõrged. Soolalahuse kontsentratsioon oli 300-750 g soola 10 l vee kohta ja sellega kasteti 1,5-2 m2 maa-ala. Kastmist korrati 15 päeva tagant ja sellel järgnes iga kord puhta veega kastmine (2-3 ämbritäit). Uskuge või mitte! Seda meetodit on proovitud ka peedi kasvatamisel.
Kuid siiski ei saa vaadata keedusoola lahusega kastmist kui lihtsalt väetamist, maad tuleb siiski endiselt lisaks väetada nii mineraal- kui orgaaniliste väetistega. Sool on siin siiski rohkem kasvustimulaatoriks kui väetiseks.
Kasvatage porrulauku ja talisibulat – need on universaalse kasutusega kultuurid: neid saab kasutada omaette toiduna, maitseainena, neid saab konserveerida, kuivatada, külmutada ja nad on ka lihtsalt aia iluks.
Aga hiirtest saab lahti järgmise meetodiga: tuleb muretseda hall kass. Just nimelt hall kass. Hea kass suudab hiirtest vabana hoida 20 sajandikku maad. See on katsetega kindlaks tehtud.