Muskaatkõrvits "Liscia"

Muskaatne keegelkõrvits "Liscia" (Butternut tüüpi).
Viljad piklikud kollakaspruuni koorega. Saak augustis 115-130 päeva peale tärkamist. Säilib 3-5 kuud soojas kuivas kohas temperatuuril +20°C.
Agrotehnika: kasvatatakse nii istikutest kui otsekülvil avamaale kui öökülmade oht on möödas. Külvisügavus kuni 4 cm.
Istikute saamiseks külvatakse seemned 8-10 cm potti, kuna istutada on parem koos mullapalliga (taimel peab olema 2-4 pärislehte).
Edasine hooldus seisneb mulla kobestamises, regulaarses kastmises (eriti kasvuperioodi algul) ja väetamises.
Kõrvits eelistab kobedat ja viljakat mulda.

* Kõrvitsat Waltham Butternut Squash peetakse Ameerikas maitseomadustelt parimaks.
Keegelkõrvits (ka juustkõrvits) „Waltham“ saadi Massachusettsi põllumajanduse katsejaamas muskaatkõrvitsa sortide ristamisel Aafrikast pärit metsikute liikidega.
Keegelkõrvits (butternut) on ülivarajane liik (tõusmetest kuni viljade korjeni kulub 85-95 päeva), ta on laialdaselt tuntud Austraalias, Aafrikas, Euroopas, Aasias, Ameerikas. 
Üks parimaid muskaatkõrvitsaid, meeldiva pähklimaitsega, magus, tiheda oranži värvi viljalihaga ja säilib hästi ületalve koridoris põrandal olles.
Keegelkõrvitsad ilmusid Euroopasse mitte eriti ammu ja isegi Suurbritannias peetakse teda uudistooteks, sama ei saa aga öelda Argentiina kohta, kust neid vilju eksporditakse laia maailma.
Keegelkõrvits kasvab võimsalt ja tal on pikad väädid. Viljade hulk võib taimel olla suur – kuni 30 viljakest, mis kaaluvad 500g - 1kg.
Kuid vilju peab koristama õigeaegselt, sest seemnete valmimisel pidurdub ülejäänud viljade kasv. Küpsemata viljad on rohekad, valmides omandavad nad iseloomuliku beeþi värvuse.
Piimküpsuses koristada ei tasu - nad ei jõua küpseda. 
Kindlasti peab meie oludes seda kõrvitsat kasvatama istikutest.
Seemned pannakse potti mai I dekaadil. Idanemiseks vajab soojust, seepärast hoida potte kasvuhoones, lambi all või radiaatoril (külmas mullas seemned hukkuvad). Leotada pole tingimata tarvis. Avamaale istutatakse siis, kui öökülmad on lõplikult möödas. Mõned aednikud ajavad segamini keegelkõrvitsa ja kabatšoki, kuna mõlemad on üsna väiksed, kuid vilja läbilõikes pole keegelkõrvits kabatšokile üldse sarnane.
Keegelkõrvits on jämeda „kaelaga“ ja pirnikujulise paksendiga tipus, selle sees on aga avaus, kus on seemned. Kogu ülejäänud viljakeha on täidetud õrna oranþi viljalihaga.
Muide, tänu oma oranþile värvusele on ta ka heaks antioksüdantide allikaks. Pole raske arvata, et on olemas suur hulk retsepte, kuidas sellest kõrvitsast igasugu roogasid valmistada.
Laialdaselt kasutatakse teda täidetult. Õrnadest viljadest saab teha pudingit, torte, pirukaid, sukaadi. Teda praetakse ja keedetakse.
Tema heaks omaduseks peetakse seda, et ta ei risttolmle meil levinud kõrvitsaliikidega, kaasa arvatud kabatšoki ja patissoniga.
Seepärast, kui te tahate oma keegelkõrvitsalt seemet, siis hoiduge kasvatamast teda koos muskaatkõrvitsaga (mis meil on siiski üsna vähelevinud).