Muskaatkõrvits "Butternut Sonca Orange"

Valmimisaeg: keskvalmiv sort.
Läbimõõt: 15 cm.
Kuju: pudelikujuline (pirnikujuline).
Tekstuur: tihe ja tugev.
Viljaliha värvus: oranž.
Õite omadused: söödavad.
Vilja suurus: pikkus u 30 cm.
Kasvutüüp: väänlev (roniv).

* Kõrvits ületab süsivesikute, pektiinainete, vitamiinide ja mineraalsoolade sisalduse poolest paljusid köögiviljakultuure. Eriti väärtuslik on see dieettoiduna. Parimateks söögikõrvitsateks peetakse õigustatult muskaatkõrvitsaid (Cucurbita moschata). 
MUSKAATKÕRVITS on pärit Kesk-Ameerika ja Mehhiko troopilistelt rannikualadelt.
Muskaatkõrvitsa liik jaguneb kuueks alamliigiks:
- turkmeenia (nõrgalt segmenteeritud)
- jaapani (sügavalt segmenteeritud, tugevalt kortsuline või tüükaline)
- mehhiko (puitunud koor, magus jahune viljaliha)
- kolumbia (paprikakujulised viljad)
- põhja-ameerika (viljad väikesed kuni keskmised, lamedast silindriliseni)
- india (viljad väga suured, erksavärvilised, keraja või ovaalse kujuga).
Üks muskaatkõrvitsate huvitavaid liigitunnuseid on aerenhüümi esinemine — valged või hõbedased laigud lehe pinnal. Aerenhüüm peegeldab osa päikesekiirgusest, aidates taimel vähendada veekadu. 
Muskaatkõrvitsa sordid on äärmiselt karoteenirikkad (kuni 26 mg 100 g toormassi kohta). Enamik neist on hilisvalmivad. Tuntakse keskmiste ja pikkade väätidega (kuni 4–6 m) sorte.
Muskaatkõrvitsate laialdasemat levikut põhjapoolsetel laiustel takistab veidi nende soojalembesus. See kõrvits valmib aga suurepäraselt isegi Eesti jahedamal suvel, tingimusel, et seda kasvatatakse istikutest (seemnete külvamine pottidesse on soovitatav 20.-25. aprillil ja avamaale istutamine pärast kevadisi öökülmi 4.–6. juunil, kui taimedel on juba 2-3 pärislehte).
Kõrvitsad tuleb kindlasti koristada enne esimesi öökülmi. Muskaatkõrvitsad säilivad suurepäraselt; õigetes tingimustes võivad need seista isegi kuni juunini.
Muskaatkõrvitsa seemned on täiesti söödavad, kuid neid süüakse harva: erinevalt teistest liikidest on seemned väga väikesed ja neil on kõva, tugev kest. Lisaks on neid viljas suhteliselt vähe. Need asuvad ainult vilja alumises (laiemas) osas, ülejäänu on aga puhas ja õrn viljaliha. 
Viljad on valdavalt silindrilise või pudelilaadse kujuga. Koore värvus on sügiseni enamasti roheline katkendlike triipudega, harvem helebeež. Küpsedes muutub taust heledamaks ja kreemikaks või kollakasbeežiks ning võrguline muster omandab tuhm-oranži varjundi. Vahetult pärast koristamist on viljaliha kahvatu (heleoranž), kerge muskaadilõhna ja üsna lameda maitsega. Säilitamisel omandab viljaliha aga rikkaliku oranži värvi, samal ajal tugevneb oluliselt muskaadiaroom ja suureneb suhkrusisaldus. 
Eesti tingimustes kasvatades saabub täielik tarbimisküpsus mitte varem kui 2 kuud pärast saagikoristust ja järelvalmimist hoiukohas.
Täisküpse kõrvitsa viljaliha on karoteenist pungil, uskumatult maitsev, tervislik ja täiesti söödav ka toorelt.
Kuigi sageli arvatakse, et selle magusus ei sobi soolaste roogadega, lükkavad kaasaegsed kokad selle müüdi edukalt ümber, röstides muskaatkõrvitsat ahjus ürtide, küüslaugu ja oliiviõliga suurepäraseks lisandiks lihale! See sobib ideaalselt ka kõikvõimalikesse putrudesse, pirukatesse, vormiroogadesse, mahladesse ja moosidesse (tekstuuri parandamiseks võib seda lisada puuviljamoosidele). Liiga pikaajalisel säilitamisel (üle 5-6 kuu) võib viljaliha aga laguneda kiududeks, kaotades oma peene magususe ja maitse. Selline üleseisnud kõrvits on soovitav suunata kohe töötlemisse (nt püreeks).